LIIBANON 2011. Olin kolinud Liibanoni õppima pärast seda, kui Iisrael keelas mul uuesti Palestiinasse sisenemise. Üks sõber, kellega olin kavatsenud korterit jagada, jõudis kohale mõni nädal enne mind. Kuulnud üürile antavast korterist Achrafiehis, läks ta seda vaatama. Jutuajamine, nagu ta mulle hiljem rääkis, oli igati armas: suruti käsi, siis pakkus korteriperemees talle teed ja maiustusi ning tahtis kuulda kõike mu sõbra katoliiklikust perekonnast, kes elab Hispaanias. Siis küsis ta tema potentsiaalse toakaaslase kohta; sõna „palestiinlane“ mõjus nii, nagu oleks toale pandud peale kuri loits. Peremees pesi tseremoniaalselt pleegitusainega käsi, enne kui mu sõbra edasise jututa korterist välja viskas.
Noil esimestel kuudel esines Hassan Nasrallah ikka mõnest täpsemalt teadustamata kohast televiisoris, ülistades kõikjal araabia linnades puhkevaid proteste, võidurõõmutsedes vaimustunult türanne kukutava raevu palangu üle, mis oli end liiga kaua oodata lasknud. See tundus avavat võimaluse, ja kõikjal Liibanonis haarasid palestiinlased, ergastunud tundest, et muutus on võimalik, sellest õhinal kinni – korraldada kavatseti naasmismarss, mille käigus me tungiks piirile, võib-olla isegi tõstaks jala omaenese maale. Algas korraldustöö, inimesed otsisid üksteisega kontakti, vanad võrgustikud äratati uuesti ellu, olemasolevad häälestati ümber vastavalt uuele prioriteedile. Nasrallah’ de facto võim Lõuna-Liibanonis võttis idee hästi vastu; isegi neid toetav režiim Damaskuses nägi seda kui võimalust tõestada oma väidetavat toetust Palestiina vabastamisele.
Kõigest mõni aasta enne seda, kui ma Liibanoni jõudsin, ei lubatud Nahr al-Baredi laagri elanikke ikka veel isegi mitte tagasi nende laagrisse. See laager, mis asus kõige kaugemal põhjas, oli jäänud puutumata, kui Iisrael 1982. aastal sisse tungis, aga tehti maatasa hiljem, 2007. aastal, Liibanoni armee poolt, kui mõnikümmend relvastatud islamisti endale sinna baasi rajas. Kui ma esimest korda nägin õhufotot Nahr al-Baredist pärast seda, kui need „terroristid“ olid sealt välja aetud, tundus mulle, et vaatan pilti ülekuhjatud tuhatoosist, kust konid on välja korjatud. Liibanoni armeed ülistavad hiiglaslikud kuulutustahvlid, mis olid pandud üles laagri maatasa tegemise ajal, seisid endiselt kõikjal, kuhu pilk eksis, inetades maastikku iga suurema maantee ääres üle kogu riigi.
Bethlehem wall graffiti 2018. Image: Jj M Ḥtp / source: Wikimedia Commons
Nagu palju muudki, millest me mõtleme kui teest vabanemise poole, nii on ka mõte, nagu võiks araabia maailm meie vabastamiseks kuidagi ühineda, jäänuk varasemast ajastust – ajast enne seda, kui enamik meist, kes me praegu elame, oma esimesed sammud tegime – nüüdseks romantiseeritud „revolutsiooniaastatest“. Araabia maailm pidi ühinema, meie kõik pidime relvile tõusma, kolonisaatorid puruks lööma, taastama oma kaotatud paradiisi täis klannide- ja patriarhidevahelisi võimuvõitlusi ning dabke’t tantsides oma oliive õlipresside juurde tassima, hiljem aga dal’ona’t lauldes õli endale juustesse hõõruma ja eelroaks khubbeizeh’d näksima, et siis põhiroa msakhan’i kallale langeda, magustoiduks knafeh.
Aasta pärast minu sündimist tungis Iisrael Liibanoni sisse. Nende kaheksakümne päeva vältel, mis palestiina ja liibanoni võitlejad suutsid invasiooni tõrjuda, esines suur palestiinlaste toetaja Muammar Gaddafi peaaegu igapäevaselt raadiosaadetes sõnumiga, mis ütles umbes, et „me võitleme viimse palestiinlaseni“. Kaks aastakümmet enne seda oli teine suur Palestiinat toetav režiim Damaskuses otsustanud nimetada oma poliitvangide hoidmiseks mõeldud türmi „Palestiina Haruks“. Seda nime kandis see päris Assadi perekonna valitsusaja lõpuni, tööülesandeks piinata ja lasta kaduma jääda igaühel, keda kahtlustati autoritarismisse kriitiliselt suhtuvat. Kaks aastat pärast araabia ülestõusude algust tõi Saudi filmitegija Haifaa al-Mansour välja oma võrratu filmi „Wadjda“, kus peategelane, noor Riyadhi tüdruk, püüab võita Koraani-lugemise võistlust, et auhinnaraha eest endale jalgratas osta. Filmi haripunktis võidab Wadjda võistluse – ainult selleks, et näha oma auhinda konfiskeeritavat jalgrattast väärikama ürituse nimel: „Palestiina.“
Tunded, mida Palestiina araabia maailmas äratab, kujutavad endast groteskset segu halemeelsest heategevusüritusest, mis on juba palunud ja võtnud liiga palju ning on sisuliselt saanud põhjuseks, miks teised ei saa oma vabadust kätte võita.
Palestiinlasi saab liigitada mitut moodi. Nad ise üldiselt tahavad teada, kust sinu isa isa isa (ja nii edasi) pärit on – informatsiooni, mille me tihti saame kätte perekonnanimest; see on hea peoõhtunali, mis harva jätab muljet avaldamata. On veel üks levinum süsteem, mille on ära tabanud üha enamad mittepalestiinlased: ’48-palestiinlased on need, kellel õnnestus kuidagi jääda sellesse Palestiina ossa, mille sionistid 1948. aastal Iisraeli nime all endale nõutasid ja millest me tavaliselt räägime kui „Sise-Palestiinast“; nad said Iisraeli kodakondsuse ja on pidanud enam kui 70 aastat oma identiteedi kustutamise vastu võitlema, heideldes samal ajal ka teiste araablaste umbusuga, kes suhtuvad neisse kahtlustavalt, kuna nad vürtsitavad oma shemenet’i ja kõike muud ohtrate heebreakeelsete sõnadega. ’67-palestiinlased on need, kes elavad Läänekaldal ja Gaza maaribal, seistes silmitsi otsese sõjalise okupatsiooniga. 90ndate alguses sõlmitud Oslo kokkulepetega nõustus PVO juht Yassir Arafat saama Iisraeli esimeseks kaitseliiniks, moodustades Palestiina Omavalitsuse nimelise mitteriigi. Selle poolfiktiivse rajatise tähtsaim töö pole suurt muud kui Iisraeli eest ise palestiinlasi ohjes hoida, ajades samal ajal taga võimatut riiklust – mädanevat porgandit pika, väga ogalise kepi otsas.
Enamik meist on aga pagulased ja ei saa enda kohta kasutada aastasilte nagu ’48 või ’67 – ehkki need olid need aastad, mil enamik meie perekondi välja aeti või nad, nagu minu isa, viibisid maalt väljas ja ei saanud enam luba tagasi pöörduda. Meist kõneldes kasutatakse selle maa nime, kuhu me lõpuks välja jõudsime, igaüks oma isikliku pagasiga. „Liibanoni palestiinlane“ tähendab, et sind on tõenäoliselt kogu su elu koheldud kui julgeolekuriski, sul pole lubatud enamikul elualadel töötada ja sind süüdistatakse lakkamatult kõiges, mis iganes riigis juhtub viltu minema, ehkki aastate vältel on oma osa sellest patuoina-koormast kanda saanud ka süürlased. „Jordaania palestiinlane“ tähendab, et sa oled pidanud igasuguse palestiinluse enda teada hoidma ja hoolikalt vältima selle edasiandmist oma lastele, et sinu staatus enamusena, keda koheldakse kui tänamatut vähemust, õigele inimesele vastukarva ei oleks. „Süüria palestiinlane“ nagu ka „Iraagi palestiinlane“ tähendas tavaliselt „õnneseent“, sest üldiselt pidid sa tulema toime samasuguse vaesuse ja autoritaarsusega, mille all elasid kõik teised süürlased ja iraaklased (ja enamik araablasi), aga selles oli vähemalt raasuke õiglust. See olukord muutus pärast 2011. (Iraagis 2003.) aastat, kui Süüria režiim (Iraagis paramilitaaria) hakkas pagulaslaagreid maatasa tegema, ja kui süüria põgenikel lubati riigist lahkuda, siis need, kes olid märgistatud palestiinlastena, lõpetasid ümberasustatud isikute laagrites, mis olid laiali pillatud kõrbepiiride vahel asuvaisse mitte-kohtadesse.
Siis olid veel „Liibüa palestiinlased“. Oma tulises toetuses Palestiina vabastamisele oli suur revolutsiooniline juht Muammar Gaddafi nii põlglikult Oslo petulepingute vastu, et otsustas tegutseda kindlakäeliselt. „Ohoo, nii et sa arvad, et nad pakkusid sulle oma riiki?“ küsis ta Arafatilt. „Noh, kui nii, siis ma lihtsalt saadan kõik oma palestiinlased sulle sinu vabastatud Palestiinasse.“ Seejärel kihutas suur vabastaja kõik palestiinlased Liibüast välja, ja et neid mitte kuhugi sisse muidugi ei lubatud, jäid nad lõpuks lõksu laevadele keset Vahemerd ja Liibüa-Egiptuse kõrbepiirile.
Mu enda palestiinlasteliigitus käib rännukaarte kaudu, nagu ma neid nimetan. On palestiinlasi, kes elavad põhimõtteliselt samas kohas, kus nad sündisid, või selle läheduses; ja siis on palestiinlasi, kes on teinud läbi rännukaare. On 19./20. sajandi vahetuse rännukaar – palestiinlased, kes rändasid Ameerikatesse enne Iisraeli aega ja elavad nüüd hästi juurdunud, omaenda kirikute ja jalgpallimeeskondadega kogukondades niisugustes kohtades nagu Tšiili (kus elab rohkem palestiinlasi kui Süürias, Liibanonis ja Iraagis kokku, ja seda enne massilisi väljasaatmisi). See osa meie rahvast on tõenäolisemalt ka jõukas ning toetab tihti türanne nagu Menem, Pinochet ja Trump, ehkki nende seast on tulnud ka mõningaid märkimisväärseid opositsioonitegelasi (Gabriel García Márqueze „Salaja Tšiilis“ on lugu Miguel Littínist, kes teatab, et tema perekond pärineb „Beit Sagurist“ otse Petlemma külje all). Siis on PVO rännukaar. Need on need kaasmaalased, kes hüppasid PVO rongile Jordaanias enne või Liibanonis varsti pärast 1971. aastat. Pärast Iisraeli 1982. aasta sissetungi Liibanoni lõpetasid paljud neist PVO bürokraatidena 80ndate Magribis või siis leidsid end oma pea äratoitmise nimel pingutamast kusagil Põhja-Euroopa linnades, näiteks Malmös või Berliinis. Siia alla arvan ma ka need tuhanded palestiinlased, kes saadeti stipendiumi toel Nõukogude blokki õppima, abiellusid seal kellegi umbes Svetlana-nimelisega ja jäid sinna paigale, ehkki võiks ju juuksekarva lõhki ajada ja neile nende enda kategooria teha.
Minu enda rännukaar on samuti suur – selle nimi on „Mehed Päikese All“. Kui Pärsia lahes nafta hakkas töökohti andma, suundus sinna parvede kaupa palestiinlasi, ja ehkki peaaegu ükski ei saanud mingit kodakondsust, tohtisid nad seal legaalselt töötada ja oma peredele raha saata, senikaua kui nad ei üritanud võtta ette midagi arutut nagu ametiühingu moodustamine. Kui ülempealik Arafat otsustas 1991. aasta Kuveidi sõjas Saddam Husseini toetada, sunniti sajad tuhanded neist lahkuma. Me läksime kuhugi nagu Iraaki ja Jordaaniasse, lootes hiljem sealt edasi Euroopasse ja Kilpkonnasaarele („Põhja-Ameerikasse“) liikuda. Minu perekonnal õnnestus lõpuks maanduda Kanadasse. Kodakondsuse saamisele kulus umbes seitse aastat, aga kohe, kui see saadud oli, viskasin ma kõik käest ja sõitsin Palestiinasse, et tutvuda oma tädide ja nõbudega.
Need palestiinlased, kellel on „head“ passid Euroopa riikidest või nende valgetest asunduskolooniatest, ülistavad tihti passide antud võimalust külastada oma kodumaad. Ent selles oma omajagu kibedust, kui teie paletile kuulub ka tähelepanuvõime. Ainult tänu sellele, et minust oli saanud teise genotsidaalse asunduskolonialismi projekti liige, mis laastab põlisameeriklaste esivanemate maid, võisin ma pääseda üle piiri omaenda esivanemate kodumaale. Ja ainult tänu sellele, et ma pääsesin üle selle piiri, võisin näha oma silmaga, kuidas sedalaadi laastamistöö välja näeb, nii et nüüd näen ma seda teise pilguga ka iga kord siis, kui pöördun tagasi Kilpkonnasaarele. Asunduskolonialistlikud režiimid (ja nende imperiaalsed „emamaad“) paistavad kõik olevat parimad sõbrad, kirjeldades oma sidemeid „erisuhetena“. Põlisrahvad mitte nii väga. Paljud palestiinlased, kellega ma olen vestelnud, räägivad ikka „punanahkadest“ või „indiaanlastest, kes käivad, suled peas“ minevikuvormis; ei taibata, et tegu on paljuski meie endi sarnaste elavate, hingavate, võitlevate kogukondadega. Üks põlisameerika õpetajate delegatsioon, mis saadeti Kanadast Iisraeli-reisile, tuli tagasi ja teatas, et heebrea keele taaselustamise ja ühiskonna algusest peale uuesti üles ehitamisega olevat Iisrael heaks eeskujuks sellest, mida põlisrahvadki võivad loota saavutada.
Kord modereerisin üht mu organisatoorse kollektiivi korraldatud vestlusringi. Esimeseks kõnelejaks oli üks kanien’kehá:ka („mohoogi“) vanem ja organisaator Kahnawakest, kes rääkis pikalt sellest, kuidas Kanada on tema kogukonda halastamatult laastanud. Järgmiseks kõnelejaks oli kuulus araabia akadeemik, kelle blogi kujutas teda kõigi araabia asjade, eriti „araablaste ülima ürituse“ (aka Palestiina vabastamise) kuulsusrikkalt vihase kaitsjana. Kössis, dressipüksid jalas, luges see alistamatu sõdalasõpetlane seejärel ette kümme punkti, mille tõttu „Palestiina võitlus on erandlik võitlus“. Igaüks neist ei-kusagi-mujal-maailmas stiilis väidetest kehtib ka kanien’kehá:ka rahva kohta; igat viisi, kuidas täpselt need selle kohta kehtivad, oli kõigest mõni minut varem üksikasjalikult kirjeldanud naine, kes istus otse tema kõrval.
*
Mu Palestiinas viibimise ajal otsustas üks tädidest viia mu Gazasse. Ta polnud seal mitukümmend aastat käinud ja tahtis merd näha. Meie värvilised suveriided ja mu tädi katmata juuksed ajasid sõdurid inimtühjas Erezi piiriületuspunktis segadusse. „Yehudim?“ küsisid nad. „Lo,“ vastasime meie. Oma lääneriigi passi tõttu pidin mina kasutama teist ületuskohta. Teisel pool võttis meid vastu tuttavlik pilt: pikk rodu taksojuhte, kes kõik kibedasti sõidutasu vajavad, ja väike rüselus, kui tuli otsustada, kelle kord on järgmine reisija endale saada. Üks juht tegi kogu pundile ära, lõi oma autouksed lahti ja aitas meid sisse ning andis siis gaasi, et põgeneda teiste juhtide lärmamise eest, kes kukkusid ägedasti vanduma kohe, kui me tema autosse maandusime.
Kuhu?
Sõidutage meid lihtsalt ringi ja näidake meile Gaza Cityt, mina olen siin esimest korda ja tema pole ka palju aastaid käinud. Aga vaadake, et te meid kindlasti mere äärde viite, ma tahan merd näha.
Saab tehtud.
Aastaid hiljem küsisin ma ühelt 14-aastaste noorte grupilt Ramallah’s, kas keegi neist on merd näinud. Pika vaikuse järel tõstis üks tüdruk käe ja ütles, et tema nägi seda kunagi Birzeitis. Birzeit asub merest kaugel sisemaal, aga seal on üks Ramallah’ piirkonna väheseid avalikke ujumisbasseine.
Sellest Gaza Citys veedetud päevast on mul kaks kristallselget mälestust. Üks: ma söön hummuse peal serveeritud paprikaviilu, mille me mere ääres tellisime, ja avastan, et see on tulikange tšilli, nii et mu suu põleb terve edasise päeva. Me hakkame tädiga tänini naerma, kui see meelde tuleb. Kaks: juht näitab meile kõrgeid maju ja mõnikord terveid kõrgete majade kobaraid ning räägib, et igaüks neist kuulub mõnele Esimese intifada aegsele kollaborandile. Ühte teise järel, nagu oleks me palunud, et meile näidataks merd, suurt mošeed Omar al-Mukhtari tänaval ning kõike seda kinnisvara, millega Arafat külvas üle need, kes oma kaasmaalasi iisraellastele reetsid, kõige tipuks luksuslikud „Madame’i šaleed“ mere ääres (kõnealuseks Madame’iks Arafati naine, kes vaid harva Pariisist välja sõidab).
Pärast kõike seda te vist jälestate küll Arafati kõigest südamest.
Misasja? Ei, me armastame Arafati, ta on meile kõik.
Hämmeldunult: Kuidas siis nii?!
Me kasvasime ju tema peal üles – tema pildi, temast pajatavate lugude… Arafat ongi Palestiina.
LIIBANON 2011. Naasmismarsi organiseerimine oli iiveldamaajavalt viltu läinud. Eri kildkondade vanamehed tõrjusid välja naised ja noored, kes olid seda algatust vedanud. Selle aja peale, kui me viimasele koordinatsioonikohtumisele jõudsime, oli muutus saanud nähtavaks ka koosolekusaali topograafias: kõik ‘ammo’d ja abu’d istusid U-kujuliselt seatud laudade taga, mille lahtine ots avanes meie, ülejäänute poole, kes me istusime nagu etteastet vaatama tulnud publik. Abu’d olid jaganud laiali ajakava, mille järgi päev piiril pidi kulgema: me pidime jääma künkatippu, näoga okastraataia poole all orus, kus need, kes 1948. aastal välja aeti, olid üle piiri oma uude pagulasellu astunud; üks mees igast kildkonnast ja organisatsioonist peab kõne sellest, kuidas Iisrael on halb ja võitlus hea, siis läheme tagasi bussidesse ja suundume … koju. Juhtidele anti ülesanne tagada, et nende kildkonna, laagri või piirkonna elanikud programmist kinni peavad.
Enne Liibanoni kolimist tundus mulle, et olen avastanud vabadusse pääsemise hõbekuuli. Kogu selle rahuraamistiku häda oli selles, et see jättis välja need seitse palestiinlast kümnest, kes on kas pagulased või Iisraeli kodanikud. Kui me mobiliseeruksime naasmiseks – ümberasustatute naasmiseks oma kodudesse, killustunud palestiinlusekeha naasmiseks endasse kui millessegi ühtsesse, tagasipöördumiseks mingisuguse massilise ja inklusiivse aruandluskohustuse kehtestamise juurde igaühele, kes see ka poleks, kes väidab meid esindavat –, siis võiks meil ehk olla väikegi võimalus saavutada mingi tähenduslik vabadus. Ma pühendusin jäägitult ühenduse otsimisele teistega, kes tahtsid tagasipöördumise jälle vabastusliikumise agendas esikohale panna, ja tavaliselt omandas see üksijäri järgnevate konverentside pidamise kuju, kuhu me kogunesime kõikjalt oma laialipillatud asupaikadest, et planeerida tegevusi, mida igaüks oma asukohamaal saaks korraldada. Mina olin alati noorim isik saalis. Enamik tundis üksteist ühe või teise revolutsioonilise liikumise päevilt, tavaliselt nom de guerre’i pidi: Abu see ja Abu teine. Ma ei suutnud uskuda, et viibin inimeste seltskonnas, kellest ma olen lugenud, kes mäletavad Ajluni metsi, Wehdati lahingut, ar-Rashidiyeh’ kaitsekraave, Miyeh ou Miyeh’d, Shaqifi ja Khaldah’d, Jabaliyah’, Balata, Qalandiah’ ja Dheisheh’ barrikaade. Et ma võisin jääda hilise tunnini üles, suitsetada punaseid Marlboroid ja rüübata Black Labelit nende meeste – ikka ainult meeste – seltskonnas, kelle karedates häältes kajasid mälestused langenud kamraadidest ja barrikaadidest.
Enne Schengeni tsooniga ühinemist oli Küpros üks väheseid kohti, kuhu enamik palestiinlasi sai oma eri asukoha- ja pagulusmaadelt kokku tulla; sealsed keskmise taseme hotellid olid tavaline paik niisuguste kokkutulekute läbiviimiseks. Ühel säherdusel ööl ühel noist konverentsidest, ühe säherduse hotelli rõdul leidsin ma end istumas hommikuni üleval kellegi Fatah’ venna seltsis. Ta oli varastes viiekümnendates aastates, nooruselt teine kohalviibija. Ta oli just teise pudeli Blacki lahti korkinud, tegevus, mis nõudis ka konikuhja kallamist ülemõõdulisest tuhatoosist kilekotti, et me saaks puhtast platsist uuesti alustada. Päike pidi peagi tõusma, aga meie vestluses oli tekkinud pikk vaikus ühe minu märkuse tagajärjel: Oslo oli teine Nakba, meie vabastusliikumise juhtkond ise nõustus hakkama meie vangivahtideks, okupatsiooni esimeseks kaitseliiniks. Nad on meile, pagulastele, käega löönud, on meie rahvale Palestiinas käega löönud, nad lihtsalt täidavad oma taskuid ja ootavad Iisraeli vähimat pakkumist, et müüa maha kõik see ülejäänu, mida nad veel müünud ei ole.
Mu vestluskaaslane kallas meile mõlemale tubli sortsu viskit, kiskus uue paki sigarette kile seest välja ja pakkus mulle suitsu, süüdates selle enne, kui enda oma põlema pani. Nõukogude Liit oli kokku varisenud ja maailm oli Ameerika päralt; ameeriklased olid Saddamile otsa peale teinud ja ennast Lahe ümber laagrisse löönud, meid, palestiinlasi, tapeti Liibanonis iga päev, Intifada riigis sees oli iseenda vastu pöördunud ja kippus lämbuma. Oslo andis meile vähemalt võimaluse. See on ainus võit, mille PVO tegelikult kunagi saavutas.
See „võit“ rajanes pragmaatilisele ideele, et täielik vabastamine oleks realistlikum, kui see asendada järkjärgulise lähenemisega, etapiviisilise lahendusega. Arafat pidi võtma mis tahes kättesaadava raasukese Palestiinat ning, kasutades oma võrratut taktikalist osavust, mis oli teda nii hästi teeninud nii Jordaanias kui ka Liibanonis, kujundama palestiinlastest Palestiinas jõu, mis muudaks vabastamise ja naasmise vältimatuks. Nagu kõik araablaste juhid, oli ka Arafat monarh – olgugi kuningas ilma kroonita, kuningriigist rääkimata. Nagu kõik monarhid, ei suutnud temagi näha vahet iseenda, Fatah’, PVO, Palestiina, palestiinlaste ja Palestiina vabastamise vahel. Niisiis järeldus, et see, mis on hea Arafatile, on hea ka vabastamisele. Noil paljudel puhkudel, mil juhtkonna nurjumised olid viinud katastroofini – Jarashi metsades 1971. aastal, al-Damouris 1976, Lõuna-Liibanonis 1982, Laagrite Sõjas läbi 1980ndate keskpaiga, Kuveidis 1991 (kui nimetada vaid mõnda) –, oli parem teha nägu, et midagi ei olnud juhtunudki, kui riskida vabastusliikumise endaga. „La Révolution, c’est moi.“
Järgnenud aastatel kohtusin ma veel paljude inimestega, kes olid osalenud Palestiina revolutsioonis. Üks neist oli hiiglasekasvu Abu al-Zeek, kes oma ratastooli tõttu oli surutud minupikkuseks, käed suured kui tüürirattad, hääl sügav kui vanglaseinu purustav dünamiit. Ta ei tahtnud, et ma meie vestluse salvestaksin, ta oli ikka veel Iisraeli poolt tagaotsitav ja eksisteeris väike võimalus, et nad ehk ei tea, kus ta asub. Lapsena oli ta olnud Ghassan Kanafani õpilane Süürias UNRWA koolis. Ta meenutas päeva, mil kurikuulus mufti Amin al-Husseini tuli seda kooli külastama. Kanafani oli neile rääkinud, et al-Husseini kuulub selle roiskunud eliidi hulka, kes lasi Palestiina ära võtta. Seepeale ründasid tulevane revolutsionäär ja ta klassikaaslased muftit, jagades talle jalahoope säärte pihta ning karjudes, et ta on ennast maha müünud. Pärast said nad kõik direktorilt oma keretäie kätte, aga Abu al-Zeeki sõnul oli asi seda kuhjaga väärt. Hiljem astus ta Rahvavabastusrindesse ja sai üheks selle juhiks. Kui Süüria režiim George Habashi türmi pistis, juhtis just Abu al-Zeek põgenemisel kasutatud autot, millega hakim vabadusse toimetati, kui kamraadid olid ta vanglast välja murdnud. Nüüd oli ta samahästi kui unustatud, peaaegu pennitu, sõltudes toidu ja ihuvajaduste rahuldamise osas oma mittepalestiinlastest araabia naabritest.
Teine oli Um Mas’ud. Olin tulnud teda intervjueerima, valmistudes Palestiina Vangide Päevaks; ma polnud temast kunagi kuulnud, kuid sain teada, et iisraellased olid teda pea 15 aastat poliitvangina kinni hoidnud. Arreteeritud rasedana, sünnitas ta vanglas ja sai oma tütrega koos olla kõigest kaks aastat, enne kui vanglavõimud nad sunniviisiliselt lahutasid. Tuntud maalikunstnik Isma’il Shammout oli ta nõbu ja tema kuulus maal naisest vangikongis, beebi süles, kujutab Um Mas’udi ja tema sunniviisil äravõetud ja võõrutatud tütart. Pildilt ei ole näha seda, kuidas tütar kasvatati oma „terroristist“ ema vihkama – ema, kes oli vabastatud 1983. aasta suure vangidevahetuse käigus ja kelle ustavus Fatah’le püsis vankumatuna. Kui mina temaga kohtusin, elatas Um Mas’ud end, tema enda sõnul, „labneh’ tegemise ja suursaadikutele müümisega“. Kaheksa aastat hiljem ootasin ma ühes Brooklyni araablastele kuuluvas juuksuriäris juukselõikust. Tavaliselt viitsin ma ooteaega juuksuriga juttu ajades, aga seekord otsustasin võtta kätte ühe neist araabia-ameerika kogukonna ajalehtedest, mis on täis reklaame ja viletsat poliitilist analüüsi. Lõin selle suvaliselt leheküljelt lahti. Seal oli järelehüüe Um Mas‘udile.
Meie revolutsionäärid ja vanemad, meie eeskujud – need, kes ei müünud end maha ega võtnud oma hiilgava mineviku dividende sularahas välja – on kas surnud või vaikselt kuhtumas, kõigist hüljatud ja unustatud. Enamikust neist pole me kuulnudki, neid ei meenuta ükski mälestustahvel. Nende ainsaks jäljeks on Iisraeli tagaotsitavate terroristide nimekirjad ja selle ohustatud liigi – nende kaasvõitlejate – ähmastuvad mälestused.
LIIBANON 2011. Kui ma kohale jõudsin, olid sajad bussid ja autod juba parkinud igale vabale maalapikesele tee ääres, nii et meil tuli natuke maad kõndida, et kõnede pidamiseks üles seatud lavadeni jõuda. Mehed naistest lahus, silmad suunatud kiilaspeadele ja hallinevatele habemetele, mis nii kangesti meenutavad Nahi al-Ali karikatuure araabia eliitidest, kellest igaüks püüdis lüüa eelmist kõnelejat üle oma jutuga sellest, kuidas me kaotatud kodumaa tagasivõitmiseks võitleme viimse palestiinlaseni – sõnad sulandumas kokku üheksainsaks haledaks õõnsate käibetõdede mulliks. Poodiumil istuvad mehed naeratasid ja õnnitlesid üksteist sel puhul, et on sel pühal sündmusel siia poodiumile istuma pääsenud.
Täiesti ilma, et keegi seda oleks plaaninud, hakkasime meie aga kohale jõudes kõik nagu raskusjõu sunnil liikuma poodiumist mööda, et minna ja näha seda. Me jalge eest avanes vaade kohale, mis pidi olema kodu. Kas tõesti usuti, et me tuleme siiamaale välja – ja pöörame siis otsa ringi ning lahkume? Vaieldamatult on palestiinlased suutnud luua endas kodutunde kõikjal, kuhu nad omadega on välja jõudnud. Aga seistes künkal, kust avaneb vaade Palestiinasse endasse tema füüsilises reaalsuses, kõigest ühe künkanõlva ja okastraattara kaugusel, ei suutnud keegi meist lülituda ümber kuulama mingit kõnet pagulaste tagasipöördumisest. Alguses aeglaselt, siis üha vähem ja vähem aeglaselt hakkasid inimesed mitmes punktis künkanõlval lubama raskusjõul ja oma jalgadel teha tagasipöördumise heaks rohkem, kui iial suudaks teha mingi kõne. Iga mõne sammu järel vaatasin ma alla orgu ja nägin inimeste gruppe tarale ligemale jõudvat. Selle aja peale, kui mina sinna sain, oli meid seal mõnisada ja teisel pool, luite taga oli näha Iisraeli sõdurite kiivreid. Üks laps oli võtnud endale ülesandeks seista maamiini kõrval ja kanda hoolt, et keegi sellele peale ei astuks; üks grupp purustas suuri kive parajasse viskesuurusse, teine grupp andis neid kive edasi tarale lähemal seisvatele viskajatele. Mõni püüdis tarast üle ronida. Ei läinud kuigi kaua, enne kui sõdurid hakkasid rahva sekka tuld andma. Nondel, kes paiknesid luite taga, olid väga valjud automaadid, nii et laske kuuldes tõmbasime kõik pea pisut õlgade vahele. Snaiprid olid paigutatud eemale paremale. Nende kuulide puhul oli kõigepealt kuulda vilinat ja alles siis lasku ennast. Kui esimene taraleronija kuulihaavaga alla kukkus, käis rahvahulgast läbi üks ja sama mõte: „Ma murran täna sellest tarast siin läbi või suren.“
Iga kord, kui keegi rahva seast kuuliga pihta sai, läks sõdurite poole lendav kivirahe tihedamaks. Iga natukese aja tagant tabas mõni meie kividest sõdurit, kuuldus kõva juubeldamist ja kivirahe läks tihedamaks, aga tihenes ka tulistamine. Polnud ei meedikuid ega kiirabi. Kui mõni Iisraeli kuul üle piiri mõne meie oma kehasse tungis, pidime me, teised, haavatu ise üles künkatippu kandma. Kui tuli minu kord kedagi üles tassida, taipasin ma, et mingid sõjaväevormis võitlejad, arvatavasti Hezbollah’st, on aheliku moodustanud, et rohkem inimesi ei saaks meiega all tara juures ühineda. Nende vahelt läbi trügides jõudsime viimaks künka tippu. Seal pidasid abu’d endiselt oma kõnesid, ehkki nende ulja sõnadetegemise hulka kuulusid nüüd ka üleskutsed, et rahvas künkast alla ei läheks. Lavalistujad õnnitlesid endiselt üksteist lõbusasti selles alternatiivuniversumis, milles nad elavad. Seistes näoga veel paigale jäänud rahva poole, ülemõõdulised tagupooled näitamas teed Palestiinasse.
